Valaste juga asub Ida-Viru maakonnas Kohtla vallas Valaste külas. See on Eesti kõrgeim juga (30,5 m).
Valaste juga saab toidet Valaste ojast, mida kohalikud kutsuvad Suurkraaviks, kuna oja sängi on laiendatud korduvalt liigvee ärajuhtimise eesmärgil, mistõttu kohalike seas on levinud arvamus, et Valaste oja ja seega ka Valaste juga on inimkäte töö.
Räägitakse Kraavi Jüri nimelisest mehest, kes olla mitmeid inimpõlvi tagasi Valaste oja kaevanud. Kuid, kas ka enne Kraavi Jüri kaevetöid antud kohal vesi looduslikus sängis voolas, seda ei mäletata. Ka Kraavi Jüri kaevetööde aeg on selgusetu.
Kohalik saksakeelne nädalaleht Inland (Das Seebad Chudleigh) kirjutas Valaste joast (osadel andmetel 1840. aastal, osadel 1852. aastal) kui suurest vaatamisväärsusest.
Lisaks kõrgelt langevale veele on koht tähelepanuväärne ka nähaolevate erinevate geoloogiliste kihistuste poolest. Vaateplatvormi rajamise eesmärk oligi eksponeerida seda kaitsealust loodusobjekti ja võimaldada parem juurdepääs huvilistele. 1997. aastal toimunud arhitektuurikonkursil sai I koha Ilmo Liive. II preemia määrati Vadim Tšentropovi tööle.
Kõik rajatu on allutatud joale. Platvorm on viidud kaldast alla: vaataja saab juga jälgida paljandi keskkohas – nii avaneb parem vaade geoloogilistele kihistustele. Samuti on silmas peetud mulje võimendamist: ülaltlangev juga nagu langeks vaataja poole, kukub temast mööda ja kaob sügavusse. Mõningate pritsmete ja uduvihma jõudmine platvormile suurendab efekti veelgi.
Vaateplatvorm on ehitatud terasest ja platvormile pääseb kaldalt mööda kahte keerdtreppi.
Vaateplatvormilt on suvel hea jälgida paljanduvaid geoloogilisi kihistusi. Valaste joaastangus paljanduv maapõue läbilõige algab ligi 2 m paksuse pinnakatte kihiga – moreeni ja merelise klibuga. Moreeni olemasolu viitab sellele, et siit on kunagi mandriliustik üle käinud, merelise klibu olemasolu aga sellele, et siin on olnud meri.
Pinnakattele järgneb enam kui 13 m paksune lasund kesk-ordoviitsiumi lubjakive. Selle ülaosas on 3,5 m hallikat, rauda sisaldavat lubjakivi (Aseri lade). Järgneb 6,5 m Kunda lademesse kuuluvaid lubjakive, mis sisaldavad hulgaliselt peajalgsete (nautiloiidide) kivistisi ja 2,5 m glaukoniiti sisaldavat lubjakivi (Volhovi lade) ning 0,6 m samalaadset glaukoniiti sisaldavat kirjuvärvilist lubjakivi (Billingeni lademe Päite kihistu). Nende all järgnevad juba tunduvalt pehmemad, alam-ordoviitsiumisse kuuluvad kivimid: Hunnebergi lademe Leetse kihistu roheline glaukoniitliivakivi (1,3 m), Varangu lademe Türisalu kihistu tumepruun diktüoneemakilt (2 m) ja Pakerordi lade Kallavere kihistu oobolusliivakivi ehk fosforiit (3,5 m).
Sellest tasemest allpool tulevad juba alam-kambriumisse, st. umbes 530 miljoni aasta tagusesse aega kuuluvad kivimid: alul 12 meetrit kollakashalli kvartsliivakivi (Tiskre kihistu) ja siis 11 meetrit kvartsliivakivi vahekihtidega sinisavi (Lükati kihistu). Viimase pealispinna-lähedaste kihtidega tavalise veeseisu puhul avaneva läbilõike osa piirdubki, kuid erandjuhtudel (suurvee aegu) võib mõne meetri ulatuses olla avatud ka sinisavilasundi ülaosa.
Joast allavoolu jääva sälkoru kaldail paljandub kümnekonna meetri paksuselt ka Eesti kambriumile nii palju kuulsust toonud sinisavilasundi (Lontova kihistu) sinisavi, mis ei ole kaugeltki nii sinine kui seda selle nimi lubab, vaid pigem ikka rohekashall kohatiste violetsete laikudega.
Joa atraktiivsuse suurendamiseks on joa vahetusse lähedusse rajatud kohvik, hostel, parkimisplats ja on heakorrastatud kaldapealne. Heakorratööde käigus on kaetud asfaltiga ka joani jõudmiseks vajalik lõik Saka–Ontika–Toila teest (nr. 13133).