Susiluola (rootsi Varggrottan, 'hundikoobas') on Soome suurim koobas, mis asetseb Kesk-Soomes Kristiinankaupunki lähedal põhiliselt Karijoki valla territooriumil. Ta asub Susivuori ('hundimägi') mäes ning on selle järgi nime saanud.
Koopast on alates 1996. aastast avastatud esemeid, mis võivad olla töödeldud neandertallaste poolt umbes 120 000 aastat tagasi, kui Soome alal oli Eemi jäävaheaeg. Sellisel juhul oleks tegemist ainsa teadaoleva nüüdisinimese eellase asulakohaga Põhja-Euroopas ning samuti ainsa jääaja üle elanud kohaga maailmas, kust on avastatud selle eelne asustus.
Koobas on tekkinud erosiooni tagajärjel. See hakkas kujunema arvatavasti 1,9 miljonit aastat tagasi, kui Susivuori tekkis. Jäävaheaegadel ulatus meri koopa suudmeni ning see täitus kuue settekihiga. Neist vanimad on sadu tuhandeid aastaid vanad ning neljas kiht – millest on avastatud enim neandertallastele omistatud esemeid – kujunes Eemi jäävaheajal veidi rohkem kui 100 000 aastat tagasi. Koopa noorim settekiht tekkis pärast viimast jääaega Antsülusjärve perioodil. Koopa pindala on umbes 400 m², sügavus umbes 18 m ning pikkus umbes 25 m. Koopalae suurim kõrgus on 2,2 m.
1996. aastal hakkas Geoloogia Uurimiskeskus (Geologian tutkimuskeskus) koos kohalike elanikega koobast puhastama, et teha sellest turismiatraktsioon. Esimesel aastal puhastati välja 64 m² koopapinnast ning avastati esimesed esemed, mis võisid kuuluda neandertallastele. Seejärel võeti koobas muinsuskaitse alla. 1997. aastal toimusid koopas esimesed arheoloogilised proovikaevamised, mille viisid läbi Geoloogia Uurimiskeskus ning muinsuskaitseamet, et määratleda koopa arheoloogiline väärtus. Tulemused olid paljutõotavad ning seetõttu asus Susiluolat järgmisel aastal uurima interdistsiplinaarne teadlaste grupp ning uurimistöösse andsid panuse muinsuskaitseameti arheoloogiaosakond, geoloogia uurimiskeskus ning Helsingi ülikooli geoloogiaosakond ja dateerimislabor. Väljakaevamiste käigus avastati mitmeid artefakte ning IV settekihist avastati võimalik lõkkease ning tuvastati, et koopa põrand oli arvatavasti kõvaks trambitud. Väljakaevamised jätkusid ka 1999. aastal, kui Susivuorist avastati veel kaks Susiluolaga ühevanust koobast, mis olid sisse varisenud juba enne viimast jääaega. 2000. aastal uuriti muu hulgas Susiluola koopa esist piirkonda.
Seejärel väljakaevamised peatati, sest koobast ähvardas sissevarisemine. Susiluola toestati 2002. aastal ning seejärel väljakaevamised jätkusid, kuid pärast 2006. aastat pole seal rahanappuse tõttu enam kaevatud.
Kaevamiste tulemusena on leitud mitusada võimalikku tööriista ning nende tootmisjääke. Osa kive pärineb koopa ümbrusest, teiste päritolu on teadmata. Enamik kiviesemeid on aleuroliidist, kvartsist ja kvartsiidist, ent on leitud ka vulkaniidist ja liivakivist esemeid. 2004. aastal leiti ka luukild, kuid see oli liiga väike, et seda saaks radiosüsiniku meetodi abil dateerida. Eeldatavasti pärinevad leiud keskmise paleoliitikumi algusest ning Eemi jäävaheajast.
Alates 2002. aastast tegutseb Susiluola turismikeskus, mis asub Karijokis. Seal asub ka koopa erinevate ajajärkude kohta koostatud väljapanek.
Alates 2004. aastast on mitmed Soome teadlased seisukohta, et Susiluolast avastatud esemeid saab seostada neandertallastega, tugevalt kritiseerinud. Muu hulgas on arvatud, et kiviesemed ei sarnane piisavalt mujalt leitud keskpaleoliitikumi tööriistadega ja võivad olla hoopis looduslikku päritolu, et koobas asus terve jäävaheaja jooksul allpool veepinda ning et põlemisele viitavad jäljed kivimitel ei pruugi tähendada, et koopas tuld tehti. Susiluolat uurinud arheoloogid on oma seisukohti kaitsnud. Seetõttu pole teadlaste seas endiselt üksmeelt, kas koopas oli neandertallaste asulakoht või mitte.
