Riia Kristuse Sündimise katedraal (läti keeles Rīgas Kristus Piedzimšanas pareizticīgo katedrāle) on Läti Õigeusu Kiriku Riia piiskopkonna katedraal Lätis Riia linnas Centrsi asumis aadressil Brīvības bulvāris 23.
Kollastest tellistest kirikuhoone valmis aastal 1884. Kirik on neobütsantslikus stiilis. Hoone kõrgus on 40 meetrit, pikkus 66 meetrit ja laius 44 meetrit. Hoone on viie kupliga, selle seintel vahelduvad välisküljel pruuni betooni ja kollakate telliste ribad. Katedraali juures asub ka kellatorn.
Kavatsus Riiga uus katedraal rajada pärineb juba XVIII sajandi lõpust, aga reaalselt hakati seda teostama alles XIX sajandi seitsmekümnendatel aastatel. Toona pöördus Balti alade kindralkuberner Pjotr Bagration rahva poole palvega, et need finantseeriks uue pühakoja rajamist. Tol ajal Riias möllanud äge torm, mille ajal seni katedraalina kasutusel olnud Riia Peetri ja Pauli kirik sai pikselöögist tabamuse ning sai kannatada, kiirendas rahade kogunemist. 17. aprillil 1874 eraldas Aleksander II uue katedraali rajamiseks Riia ja Jelgava piiskopkonnale 900 000 rubla,et sellest saaks Liivimaa kubermangu uhkeim pühakoda.
Hoone projekti saamiseks korraldati konkurss, kus osales kolm tööd. Võitjaks tunnistati Robert Pflugi töö, mis oli neobütsantslikus stiilis. Hoonet hakati rajama seni tühjana seisnud alale endiste Riia kindlustiste kohal tänapäeva Esplanaadi pargis, kus ehitustööd tolle ajani keelustatud olid. Ehitust juhtis Nikolai Tšagin.
Hoone nurgakivi paigaldati 3. juulil 1876. Aleksander III kinkis kirikule kaksteist kella, neist suurim kandis Aleksander Nevski nime ja kaalus üle 800 puuda. Kellade paigaldamisel selgus aga, et neile kõigile kirikus kohta ei ole. Nii tuli kiriku juurde rajada eraldi kellatorn. Kiriku interjööriga tegelesid kunstnikud Pjotr Šamšin, Aleksei Korzuhhin, Firs Žuravljov, ja Vassili Vereštšagin. Ehitustööd lõppesid 24. aprillil 1884, katedraal pühitseti sama aasta 28. oktoobril.
Aastal 1917 hõivasid Riia saksa väed. Linna administratsioon võttis vastu otsuse muuta katedraal saksa garnisoni kirikuks. Sõjaväele kuulus hoone 1918. aasta keskpaigani. Alles peale Pavel Bermondt-Avalovi rünnakut Riiale said õigeusklikud halvas seisukorras kiriku tagasi. Suur osa kirikuvaradest oli riisutud, ikonostaas lõhutud. Uus Riia piiskop kogus säilinud varad kiriku keldrisse, et vältida edasisi riisumisi. Kirikus alustati igapäevaseid jumalateenistusi alles 1922. aastal, hoone sai korrastatud XX sajandi kolmekümnendatel aastatel.
5. oktoobril 1963 kirik suleti, ühtlasi hävitati selle sisustus. Hoonesse rajati planetaarium, selle keldrisse aga kohvik. Põhjus, miks selline otsus vastu võeti, on teadmata, aga eksisteerib versioon, et põhjuseks oli mõnel päeval tekkiv optiline efekt, mil poliitilist kirjandust müüva raamatupoe aknale kell viis päeval langeva Lenini kuju varjule ilmus näiliselt pihku kirikutorni tipus olnud risti vari. Teine versioon pärineb toonaselt Läti kultuuriministrilt, kes ütles, et kuna erinevalt paljudest teistest kirikutest, mis allusid kultuuriministeeriumile, oli see kirik Riia linna TSN täitevkomitee alluvuses, otsustasid linnavõimud kirikus leiduvate värviliste metallide müügiga raha teha.
Kiriku hoonet kasutati lisaks planetaariumina ka loengute läbiviimiseks; seal korraldasid oma näitusi mitmed Läti kunstnikud. Hinnanguliselt külastas sealset hoonet toona ligi 500 000 inimest aastas.
Kirik tagastati kogudusele 1991. aastal, esimene jumalateenistus peeti seal 6. jaanuaril 1992. Tolleks ajaks oli hoone saanud uue risti ja uue katuse, kuppel oli kaetud vaskplekiga, kirikule oli annetatud ka uus ikonostaas. Aastal 2002 sai kirik omale uued kellad.