Punane mets asukohas Pripyat'

Punane mets (ukraina keeles Рудий ліс, ka Іржавий ліс, Червоний ліс; vene keeles Рыжий лес, ka Ржавый лес, Красный лес) on 10 km² suurune metsaga kaetud maa-ala Tšornobõli tuumaelektrijaama katastroofi tagajärjel tekkinud radioaktiivse reostusega ohutsoonis Prõpjati lähedal Ukrainas. 1986. aasta aprillis võttis Punane mets vastu suurima osa tuumakiirgusest ja radioaktiivsest tolmust, muutis reaktori plahvatuse järel kõigest 30 minuti jooksul värvi ning on üks saastatumaid piirkondi maailmas.

Vaata ka

Ülisuurest radioaktiivsusest punakas- ja ingveripruuniks muutunud männimets on saanud nime Punane mets. Seoses reaktori avariiga neeldus ümbritsevasse keskkonda suur kiirgusdoos, mis põhjustas taimede kasvavaisse kudedesse kogunevate ensüümide ja radioaktiivsete osakeste vahelise interaktsiooni, intensiivse öise helendamise värvivahetanud puude piirkonnas ning lõpuks Punase metsa radioaktiivse lagunemise. Surnud mets tähendas kahekordset radioaktiivset reostumist ja märkimisväärset tulekahjuohtu. Lisaks halvendas surnud mets oluliselt radiatsioonilist olukorda tuumaelektrijaama viival maanteel ja selle läheduses. Seepärast rajati 1987. aastal surnud metsa ümber kaitsevall kõrgusega 2,5 m ja kogupikkusega umbes 3,5 km. Hiljem lükati surnud mets õnnetustagajärgede kõrvaldamise käigus buldooseritega kokku ja maeti jäätmete kalmistule 1,5–2 meetri sügavusele. Kokku maeti rohkem kui 4 miljonit kuupmeetrit radioaktiivseid materjale, mille tulemusena gammakiirgus vähenes 4–50 korda ning annuse võimsuseks jäi 180 mR/h (milliröntgenit tunnis).

A forest red — Fan.D & Dav.C Photgraphy @ Flickr

Männiokkad püsivad võrsetel tavaliselt kolm aastat ja merelises kliimas kaks aastat. Tiheda võraga männile mõjuv tuule rõhumisjõud on suurem ja männid on tuulele suuremaks takistuseks kui näiteks kuused. Tõkestades sel viisil radioaktiivse tolmu levimist ümbruskonda, osutub männik tõhusaks looduslikuks filtriks. Mändide kasv on aeglasem kui lehtpuudel ja tuumaelektrijaama avarii tingimustes suurenes taimede kiirgustundlikkus arengutsükli erinevatel staadiumitel 1,5–3 korda tavalisest. Seetõttu võis alles 21. sajandi algusest alates märgata peamise kiirguskoormuse vastu võtnud metsades jälgi looduslikust taastumisest.

Red Bushes in the Fall — Stanley Zimny (Thank You for 45 Million views) @ Flickr

Kiirituskahjustuste järgi eristatavad tsoonid

Täieliku kahjustusega tsoon on okaspuude täieliku hävimise ja lehtpuude osaliste kahjustustega 4500 hektari suurune maa-ala, kus arvestuslikud kiirguse neeldumisdoosid aastatel 1986–1987 olid 8000–10 000 raadi ehk 80–100 greid (1 rad = 0,01 Gy), annuse võimsus oli 500 mR/h ja rohkemgi (radioaktiivsuse tase 600 röntgenit tunnis on inimesele surmav). Selles tsoonis olid männipuude okkad telliskivivärvi ja Punane mets, olles kogunud sellisel hulgal radioaktiivset heidet, oli peaaegu täiesti "põlenud". Täieliku radioaktiivse saastumise tõttu tuli surnud puud maha matta. See tsoon on olnud metsa taastamise prioriteetsete meetmete rakendamise territoorium. 500 ha suurusel maa-alal on mets juba taastumas.
Subletaalse ja peaaegu täieliku kahjustusega tsoon, kus koorealuste kahjustuste tõttu hukkus 25 kuni 40% puudest ja kiiritus tappis 1–2,5 m pikkuse järelkasvu. 90–95% puudest on tõsiselt kahjustatud ning võrsed ja pungad surnud. Neeldumisdoos 1000–8000 raadi ehk 10–80 Gy, annuse võimsus 200–250 mR/h. Territooriumi pindala hõlmab 12 500 hektarit, sellest männimetsa on 3800 ha.
Männimetsa keskmise kahjustusega tsoon. Selles tsoonis kannatasid peamiselt noored võrsed, okkad muutusid vaid paiguti kollaseks. Mändide kasvus esines väheseid morfoloogilisi kõrvalekaldeid ning taimede elujõulisus siiski säilis. Neeldumisdoosi suurus oli 400–500 raadi ehk 4–5 Gy ja annuse võimsus 50–200 mR/h. Kolmanda tsooni suurus on 43 300 ha, sellest männimetsa on 11 900 ha.
Madala kahjustusega tsoon, kus mändide kasvuprotsessis esines vaid mõningaid kõrvalekaldeid ja silmaga nähtavaid kahjustusi ei avastatud. Kõik puud säilitasid normaalse kasvu ja okaste värvi. Keskkonda neeldunud kiirgusele vastav energiahulk ehk neeldumisdoos oli 50–120 raadi ehk 0,5–1,2 Gy, annuse võimsus 20 mR/h.