Milano toomkirik (Duomo di Milano) on üks tuntuimaid gooti stiilis ehitisi Euroopas. Ta asub Põhja-Itaalias Milano linna südames Piazza del Duomo ääres.
Viielööviline, 157 m pikk ja 92 m lai basiilika on üks suurimaid gooti katedraale maailmas. Ta on mõeldud mahutama 40 000 inimest. Peatorn on 109 m kõrge. Katedraali tähelepanuväärseim osa on katus oma 135 tornikese ja tohutu hulga kujude ning veesülititega.
Ehitamisega alustati Gian Galeazzo Visconti ajal 14. sajandil. Nimelt oli Gian Galeazzo pärast võimuletulekut Milanos laiendanud oma valdusi üle kogu Lombardia idaosa, allutanud endale osa Veneto piirkonnast ning maid ka lõuna pool. Unistades tervet Põhja-Itaaliat katvast kuningriigist, vajas ta oma tulevasele pealinnale väärilist kirikut.
Gian Galeazzo andis heldelt maksuraha tohutu hulga marmori hankimiseks ja kohaletoimetamiseks. Marmorit Milano lähedal ei leidu ja see toodi kohale Novara lähedalt Candoglia mägedest. Duomo di Milano teeb eriliseks asjaolu, et kiriku ehitamiseks on kasutatud vaid marmorit.
Duomo esimene arhitekt ei ole täpselt teada. Dokumentides mainitud Simone da Orsenigo paistab olevat rohkem midagi töödejuhataja taolist. Kõige tõenäolisem on, et kaasati palju arhitekte, mõned neist kindlasti ka Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Müürsepad ja muud ehitusmeistrid olid palgatud Como ümbrusest jt maapiirkondadest (i maestri campionesi), ent ka Austriast, Ungarist ja mujalt.
Kiriku pikk ehituslugu kajastub ilmekalt fassaadil, millega tehti algust 1590. aastal. Esialgu pidi fassaad tulema maneristlikus stiilis suurte uste ja madalate akendega. Töö aga peatati, sest leiti, et tulemused ei sobinud kokku ülejäänud ehitisega, ja 1650. aastaks valmis uus kavand, mille järgi säilis juba valmisehitatu, kuid sambaid ja tugipiilareid muudeti gootilikumaks. Fassaadi ehitamine jõudis lõpule alles 1807–1814 vastavalt Napoleon I juhistele.
Duomo on kaunistatud tohutu hulga skulptuuridega, mida on lisatud kogu kiriku olemasolu vältel. Vanimad kujud asuvad kiriku idaküljel, hiliseimad läänes; kõrgemal asetsevad kujud on uuemad kui allpoolsed.
Pealöövi sambad on unikaalsed tänu nende ülaosas olevatele kujudega kaunistatud niššidele.
Parempoolses löövis esimese akna all asub Ariberto rist (12. sajandist) ja peapiiskop Ariberto (1018–1045) haud.
