Lielstraupe loss (läti Lielstraupes pils; saksa Schloss Gross-Roop, Groß-Roop) oli loss Lätimaal Vidzeme piirkonnas, mis kuulus Rosenite suguvõsale.
Keskaegne Riia peapiiskopi vasalliloss, mis täitis ka kaitseehitise ülesandeid, ehitati algselt 13. sajandil (esmamainimine 1263. aastal), lossi ümber kujunes 14. sajandil Straupe asula. 13. sajandil ehitati ka lossi juurde kirik. Loss kuulus kuni 1625. aastani Rosenite suguvõsale. Ehitis kaotas on kaitsefunktsioonid 17. sajandil. Poola ajal asus lossis naisklooster.
1723. aastast kuulus loss Venemaa keisririigi kindralfeldmarssal ja Liivimaa kuberner Peter von Lacyle ning ehitati ümber Lielstraupe mõisa keskuseks, seejärel olid lossi ja mõisaomanikeks kammerhärra Peter von Vietinghof-Scheel ja Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner George Browne.
1866. aastal omandas lossi uuesti Rosenite suguvõsa esindaja, suurtükiväekindral parun Johann Gustav von Rosen (1797–1872) ning loss kuulus Rosenitele, kuni nende lahkumiseni Saksamaale 1939. aastal.
Loss sai kahjustada 1905. aastal tulekahjus, kuid taastati aastatel 1906–1909 arhitekt Wilhelm Bockslaffi juhendamisel, kujundades lossitorni barokkstiilis ja siseruumid klassikalises stiilis. Lossi sissepääsu kaunistab Rosenite suguvõsavapp.
1963. aastast asub hoones narkorehabilitatsioonikeskus.
