Rooma provints Juudamaa (heebrea: יהודה, standard: Yehuda; tiberiase: Yehûḏāh; kreeka: Ἰουδαία Ioudaia; ladina: Iūdaea), mõnikord kirjutatud ladina keeles Iudæa või Iudaea, et eristada seda Juudamaa geograafilisest piirkonnast, mis hõlmas Juudamaa, Samaaria ja Idumea piirkonnad ning ulatus Hasmoneide ja Herodese Juudamaa kuningriigi endiste piirkondade osadele. See nimetati Arhelaose Juudamaa tetrarhia järgi, kuid Rooma provints hõlmas palju suurema territooriumi. Nimi "Juudamaa" on võetud Juuda kuningriigilt 6. sajandist eKr.
Ajaloolase Flavius Josephuse sõnul muudeti Juudamaa vahetult pärast Arhelaose kukutamist Rooma provintsiks, sel ajal anti Rooma prokuraatorile volitused karistada hukkamisega. Rooma hakkas maksustama ka elanikkonda. Juudamaa provintsis tekkisid rahutused selle asutamisel aastal 6 pKr, Quiriniuse rahvaloenduse ajal, Jeesuse ristilöömisega umbes aastal 30-33 pKr, ja selle ajaloos peeti mitmeid sõdu, mida tunti juudi–Rooma sõdadena. Jeruusalemma Teine tempel purustati roomlaste poolt aastal 70 pKr osana Esimesest juudi–Rooma sõjast, mille tulemusel loodi Fiscus Judaicus, ning pärast Bar Kohba ülestõusu (132–135) muutis Rooma keiser Hadrianus provintsi nimeks Süüria-Palestiina ja Jeruusalemma nimeks Aelia Capitolina, mis mõnede teadlaste arvates oli katse kaotada juutide suhe piirkonnaga.
Esimene Rooma sekkumine piirkonnas pärineb aastast 63 eKr, pärast Kolmanda Mithridatese sõja lõppu, kui Rooma tegi Süüria provintsi. Pärast Mithridates VI võitmist rüüstas Pompeius Jeruusalemma ja tegi Hasmoneide vürstist Hyrkanos II etnarhi ja ülempreestri, kuid ta keelas kuningatiitli. Hiljem määras Julius Caesar Antipatrose, tuntud ka kui Antipas, esimeseks Rooma prokuraatoriks. Antipatrose poeg Herodes määrati Rooma senati poolt aastal 40 eKr "juutide kuningaks", kuid sõjalise kontrolli sai ta alles aastal 37 eKr. Tema valitsemise ajal kõrvaldati viimased Hasmoneide esindajad ja ehitati suur sadam Caesarea Maritima.
Ta suri aastal 4 eKr ja tema kuningriik jaotati tema kolme poja vahel, kellest kahest (Filippos ja Herodes Antipas) said tetrarhid ("neljandiku valitsejad") ja kellest ühest (Arhelaos) sai etnarh, kes valitses poolt oma isa kuningriigist. Üks nendest vürstkondadest oli Juudamaa, mis vastab ajaloolise Juudamaa territooriumile, pluss Samaaria ja Idumea. Herodese poeg Arhelaos valitses Juudamaad nii halvasti, et Rooma keiser Augustus vallandas ta aastal 6 pKr, pärast kaebusi tema alamatelt. Herodes Antipase, Galilea and Peraia tetrarhi aastast 4 eKr kuni 39 pKr, vallandas Caligula. Herodese poeg Filippos valitses oma isa kuningriigi kirdeosa.
Aastal 6 pKr läks Arhelaose tetrarhia (Juudamaa, pluss Samaaria ja Idumea) Rooma otsese võimu alla. Juudamaa provintsi ei kuulunud esialgu Galilea, Gaulanitis (Golan) ega Peraia või Dekapolis. Selle tulul oli Rooma riigikassa jaoks vähe tähtsust, kuid see kontrollis maismaa- ja rannikumere marsruute Egiptuse leivakorvi ning oli puhver Partia vastu. Pealinn oli Caesarea Maritima, mitte Jeruusalemm. Quiriniusest sai Süüria legaat (kuberner) ning ta viis läbi esimese Rooma Süüria ja Juudamaa maksustamise rahvaloenduse, mille vastu olid seloodid. Juudamaa ei olnud senatiprovints, ega keiserlik provints, vaid oli hoopis "Süüria satelliit", mida valitses prefekt, kes oli ratsanikuseisusest (nagu ka Rooma Egiptuses), mitte endine konsul või senati preetor. Sellegipoolest säilitasid provintsis elavad juudid mingisuguse iseseisvuse ja võisid umbes aastani 28 pKr oma seaduste järgi õigust mõista, sealhulgas peamised rikkumised. Juudamaa provints hilises hellenismis ja varajasel Rooma-ajal oli jaotatud ka viieks konklaaviks, või haldusringkonnaks: Jeruusalemm (ירושלים), Gadara (גדרה), Amathous (עמתו), Jeeriko (יריחו) ja Sepforis (ציפורין).
'Caligula aegne kriis' (37–41) on pakutud esimeseks avatud vastasseisuks Rooma ja juutide vahel.
Ajavahemikus 41-44 pKr taastas Juudamaa nimelise autonoomia, kui Agrippa I tehti keiser Claudiuse poolt juutide kuningaks, taastades sellega teatud mõttes Herodese dünastia, ehkki pole mingeid viiteid sellele, et Juudamaa lakkas olemast Rooma provints lihtsalt seetõttu, et prefekti enam ei olnud. Claudius otsustas rahu hoidmiseks lubada kogu keisririigis ülendada prokuraatorid, kes olid keisri isiklikud esindajad, kes olid sageli provintside maksu- ja rahandusministriteks, täieliku riigivõimuga valitsevateks magistraatideks. Ta ülendas Juudamaa prokuraatori, kellele ta usaldas keiserliku valitseja staatuse, sest keiserlik Süüria legaat ei olnud juutidele sümpaatne.
Pärast Agrippa I surma aastal 44 pKr läks provints tagasi Rooma otsese kontrolli alla, liidendades Agrippa isiklikud territooriumid Galilea ja Peraia, rea prokuraatorite alluvuses. Sellegipoolest määrati Agrippa I poeg Agrippa II aastal 48 juutide kuningaks. Ta oli seitsmes ja viimane Herodese dünastiast.
Aastatel 70 pKr kuni 135 pKr nõudis Juudamaa mässulisus valitsevat Rooma legaati, kes oli võimeline juhtima leegioneid. Kuna Agrippa II säilitas lojaalsuse keisririigile, säilis kuningriik kuni tema surmani, kas aastal 93/94 või 100, kui ala läks täielikult jagamatult tagasi Rooma keisririigi kontrolli alla.
Juudamaal toimus kaks, võibolla kolm, suurt juudi–Rooma sõda:
Diocletianuse ajal (284–305) jaotati piirkond kolmeks provintsiks: