Brahehusi linnus ("Brahe maja") on XVII sajandi kivilinnus Rootsis, Jönköpingi lääni Jönköpingi valla (kommuuni) Gränna osavallas, Vätterni järve idakaldal Visingsö saare vastas. Vana haldusjaotuse järgi kuulus see ajaloolise Smålandi maakonna Jönköpingi lääni Vista kihelkonda. Linnus paiknes vahetult vastu Smålandi põhjapiiri.
Aadress: 56391 Gränna, Jönköpings kõmmun, Sveden
Linnus on saanud oma nime selle teadaoleva ehitaja või ümberehitaja, riiginõuniku Per Brahe Noorema järgi.
Linnusevaremed asetsevad Vätterni järve kõrgel ja järsul idakaldal graniitkaljude peal u. 30 km Jönköpingi linnast põhja pool. Merepinnast asetseb ta 270 m kõrgusel ja Vätterni järvepinnast 180 m kõrgemal. Linnusekohast u. 6 km lääne pool järves on Visingsö saar, mis on mänginud Rootsi ajaloos ootamatult tähtsat rolli. Seal on tapetud ja surnud keskajal mitmeid Rootsi valitsejaid. Saare lõunatipus oli kunagi 1100ndatel ehitatud Näsi kivilinnus, mis nüüd on juba enamjaolt järvevette varisenud. Kolm linnust - Visingsborg, Brahehus ja Västanå moodustasid Per Brahe valduste keskele omalaadse kolmnurga. Oma nooruspõlves veetis Per saksa ja itaalia vürstkondades reisides. Brahehusi asetamisel kalju otsa võis tulevane krahv saada inspiratsiooni Saksamaal Reini jõeoru linnustest.
1560ndatel alustas Rootsi esimene krahv Per Brahe vanem Vätterni järves oleva Visingsö saare idakaldale Visingsborgi linnuse ehitust. Linnuse ehitus kestis 100 aastat ja sellest kujunes Brahede dünastia pealinnus. Hilisemast Brahehusist jääb see üle järve 6 km kaugusele. Sealkandis oli linnuste tekkeks ja asukohaks soodsad tingimused nii looduslike olude kui ka võimupiirkonna tõttu – sinna jooksid kokku mitmete maakondade piirid: Ida-Göta, Lääne-Göta ja Smålandi omad.
1586 veebruari algul reisis sakslane Samuel Kiechels Rootsis Jönköpingust Gränna küla kaudu põhja poole. Ta pidas reisipäevikut, kus kirjutas, et jõudsid Jönköpingust tulles kella ühe ajal öösel neli miili põhja pool asuvasse Gränna linnakesse ja 14. veebruari varahommikul reisisid ikka veel mööda pika Vätterni järve idakallast edasi. Tee lookles kaljuküngaste vahel ja oli väga külm ja lumine. Umbes 1 miili pärast keerasid nad paremale sisemaa poole ära. Linnusest päevikus ei räägita.
1637. aastal hakati dokumentide järgi seda linnust ehitama Rootsi riiginõuniku ja regendi Per Brahe noorema poolt Gudsbacka või Grusbacka nimelisele kaljukünkale. Peri poolt oli linnus algselt mõeldud oma teisele abikaasale Kristina Katarina Stenbockile residentsiks. Ehitustöid takistas asjaolu, et sisustust ja ehitusmaterjali – liiva ja kohalikust vesiliivakivist telliseid tuli kaljudele üles tassida.
1638 kirjutas Per oma valduste majanduspealikule Julius Kemmerile, et ehitatavat lossi tuleb nimetada Jumalate majaks Brahehusiks! Sealt avanesid imelised vaated ümbruskonnale ja järvele.
1646 kirjutas krahv testamendi, milles määras oma maade pärijaks õepoja Nils Nilsson Brahe, kuna tal endal oli vaid üks tütar. Siiski pidi tütrele – tulevasele krahvinnale jääma elatiseks Brahehus koos ümbritsevate külade ja taludega. Linnus ise ju majandusüksus polnud, seal olid ainult kivimüürid ja lossitoad.
1650 Kristina Stenbock suri. Linnus-maamõis valmis lõplikult alles pärast seda, 1651 oli hoone viimistlusjärgus. Per Brahe kasutas linnust hiljem jahilossina ja jahil aadelkonna lõbustuspaigana.
1652 andis Per Brahe Grännale linnaprivileegid. 1651 oli Rootsi kuninganna Kristiina andnud oma aadlikele õiguse soodsatel maksutingimustel oma maadele uusi linnu asutada. Brahe plaani järgi pidi põhja pool linna asuma Brahehusi loss ja lõuna pool Västanå. Brahehus oli siis juba peaaegu valmis.
1656 suri Brahe õuekunstnik, Sileesiast pärit Johan Werner (Wernick), kes oli paljude Brahehusi kaunistuste ja kujunduselementide autor. Üldse on Brahehusi kaunistamise juures teada 18 kunstniku ja skulptori osalemine. Werner asus Brahede teenistusse 1637 aastal ja ta nägi Brahehusi juba valminuna oma silmaga.
1669 tegi lossist gravüüri Erik Vennberg. Gravüüril on vaade lossi põhjaküljele. Oma lõplikul kujul koosnes see kõrgest järvepoolsest peahoonest ja idapoolsetest eeshoovi nelinurksetest dekoratiivsetest tornikestest. Peahoonel oli kõrge kelpkatus, mille otsas troonis omakorda vaatetorn, kust avanesid kaunid vaated järvele ja saarele.
1672 püstitas Per Brahe Visingsö saarel oleva Rootsi esimese kuningliku kivilinnuse Näsi varemete juurde mälestusmärgi seal XIII sajandi lõpus haigusesse surnud kuningale Magnus Aidalukule (Magnus Ladulås).
1680 suri Per Brahe ja jahiloss hakkas lagunema.
1685, kuningas Karl XI reduktsiooniga võeti loss ja maad Rootsi kroonile tagasi. Esemeid ja vara, mida pärijad ei jõudnud teistesse lossidesse varjule viia, müüdi oksjonitel maha. Aadliloss kaotas oma hiilguse ja sisuliselt hüljati.
1708. aastal puhkes naaberkülas Uppgrännas tulekahju, mis levis ka mahajäetud jahilossini. Brahehus põles seest tühjaks, pärast mida seda riigi poolt enam ei taastatud ja see jäi varemetesse.
1832 maalis taani kunstnik Frederik Sødring pealinnuse müüre siseruumide poolt. Pildil on pealinnuse edelanurk, siseruumide aluspind on kaetud rusukihi ja rohuga.
1860ndatel kuulusid maad koos linnusevaremetega Wretaholmi talu alla.
1911–1913 remonditi ja korrastati linnusevaremeid esmakordselt. Neid müüre on konserveeritud mitmeid kordi. XX sajandi alguse taastamistööd ühtaegu nii päästsid linnusevaremeid edasisest kokkuvarisemisest, kui samas ka tekitasid pidevaid remondivajadusi juurde, kuna müüre konserveeriti tsementmördiga, mis tegelikult ei sobinud lubimördiga seotud müüride parandamiseks. Sajandi lõpupoole tehti parandustöid juba õige originaalilähedase koostisega lubimördiga.
1984–1985 taastati neid uuesti.
2011–2012 restaureeriti varemeid viimast korda. 2012 loodi Brahehusist lõuna poole Östra Vätterbranterna biosfäärikaitseala.
Kogu linnus on piklik ristkülikukujuline ja jaotub pealinnuseks ja eeslinnuseks. Pealinnus on ruudukujuline ja nurkadega vaheilmakaarte suundades. Eeslinnus on pealinnuse kagu-idaküljel, sellega samasuur ja samuti ruudukujuline ning neljakandiliste kaitsetornidega linnuse kirde ja kagunurkades. Linnusemüürid on suhteliselt paksude seintega. Linnus on olnud talalagedega või seesmise vahvärgiga ja võlvimata. Eraldi danskerit käimla jaoks ei paista olnud olevat, kuid pealinnuse põhjakülje müüris on 2 suhteliselt suurt kuivkäimla või lihtsalt heitvee toru, mis väljusid vundamendisoklist järve poole kaldu kaljupinnale.
Brahe ajal oli loss kujundatud ja kaunistatud renessans-stiilis. Ruudukujulise peahoone küljepikkus on 22 m. I korrusel oli köök ja laoruumid. Suur saal paiknes II korrusel. Selle kõrval olid krahvi ja krahvinna toad ja 2 tuba külalistele. Lossitubades oli viis maali rooma Ovidiuse-mütoloogia teemal ja esivanemate portreed, ühele ülemise korruse seinale oli maalitud rootsi pataljoni tegevus Lützeni lahingus ja samuti oli seal suur panoraampilt kogu ümbritsevast Brahede krahvkonnast.
Eeslinnuse põhjapoolses nurgatornis olid ruumid 12-liikmelisele vahimeeskonnale.
Pealinnusest on säilinud ruudukujuline väliskaitsemüür 2 korruse kõrguselt ja osaliselt (kus kaljupinnas on lubanud) on linnuse all tünnvõlvidega keldrid. Pealinnuses siseseinu säilinud ei ole, alles on vaid nende mõned vundamendid. Eeslinnus on säilinud poole kuni 1 korruse kõrguselt, kaitsetornid 1,5 korruse kõrguselt. Lõunast ja idast ümbritseb linnust vallikraav, mille süvendamine või kaljust väljaraiumine on jäänud kirdeküljel lõpetamata. Vallikraavis voolab oja, kuskohast ilmselt linnuse vajaduste jaoks vett võeti, sest kaevu linnuses ei ole. Linnuses võis olla ka veereservuaar. Pealinnusel on alles ka Brahe aegsed suured aknad. Keldrikorrusel on säilinud väike aknapilu. Linnuse põhjaküljel on ebatasane graniitplatoo, kustpoolt pääses kitsa värava kaudu eeslinnusesse.
