Aurelianuse müür (itaalia keeles Mura aureliane) on keisrite Aurelianuse ja Probuse valitsemisajal aastatel 271 kuni 275 Roomas ehitatud linnamüür.
Müüridega ümbritseti kõik Rooma seitse küngast, Campus Martiuse piirkond ja Tiberi (tänapäevase nimega Tevere) jõe paremal kaldal olev Trastevere. Näib, et jõe linna keskosas olnud kallas jäeti kindlustamata, kuigi Campus Martiuse aladel oli kallas kindlustatud.
Müüride kogupikkus oli 19 kilomeetrit ja see ümbritses 13,7 km² suurust ala. Müürid, mis ehitati väljastpoolt tellistega kaetud betoonist (nn Rooma betoon), olid 3,5 meetri paksused ja 8 meetri kõrgused ja neis oli iga 100 Rooma jala (29,6 meetri) järel ruudukujulise põhiplaaniga torn.
4. sajandil läbi viidud ümberkujundamise tulemusena kahekordistati müüride kõrgust 16 meetrini. Aastaks 500 oli müüriringil 383 torni, 7020 parapetti, 18 pea- ja 5 kõrvalväravat, 116 latriini (käimlat) ja 2066 suurt väljaspool asuvat akent.
3. sajandiks olid Rooma linna piirid kasvanud kaugemale kui ulatus vana Serviuse müür, mis oli ehitatud vabariigi ajajärgul 4. sajandil eKr. Kuna puudusid linna enda vastu suunatud ohud, oli Rooma jäänud järgmiste riigi laienemise sajandite jooksul kindlustamata. Rooma kodanikud olid väga uhked teadmise üle, et Rooma ei vajanud Pax Romana nime kandnud rahuperioodi ja Vana-Rooma armee tekitatud stabiilsuse tõttu mingeid kindlustusi. Ent riiki 3. sajandil tabanud kriisi, mil barbarite hõimud germaanlaste piirialalt läbi murdsid ja Rooma sõjaväel nende peatamisega raskusi oli, ajal tekkis tungiv vajadus kaitserajatiste järele. 270. aastal Itaalia põhjaossa tunginud germaani hõimud suutsid enne seda kui roomlased nad lõpuks taganema sundisid, roomlasi Placentia lahingus ka võita. 271. aasta suvel puhkesid rahutused ka Rooma linnas kui rahapaja töölised mässama hakkasid. Sellele järgnenud ägedas võitluses hukkus tuhandeid inimesi.
See, et Aurelianus hädaabinõuna müüre rajama hakkas, oli otsene reaktsioon 270. aastal toimunud barbarite sissetungile. Ajaloolane Aurelius Victor kirjutas selgesõnaliselt, et projekti eesmärgiks oli vähendada linna haavatavust. Võimalik on ka, et see oli mõeldud kas poliitilise signaalina Rooma inimestele (näitamaks, et Aurelianus uskus seda, et roomlased jäävad talle truuks) või siis avaldusena selle kohta, et võim on kindlalt keisri kätes. Müüride ehitamine oli kaugelt kõige suurem ehitusprojekt, mis Roomas mitmete aastakümnete jooksul aset oli leidnud ja nende ehitamine kinnitas Rooma jätkuva tugevust.
Müürid ehitati lühikese ajaga (vaid viie aasta jooksul), kuid keiser Aurelianus ise suri enne selle projekti lõpetamist. Olemasolevaid rajatisi müüri külge liites kiirendati edenemist ja säästeti raha. Müüriga liidetud hoonete hulka kuulusid Amphitheatrum Castrense amfiteater, Castra Praetoria kasarmu, Cestiuse püramiid ja isegi osa Aqua Claudia akveduktist Porta Maggiore värava lähedal. Arvatakse, et hinnanguliselt kuni kuuendik müüridest võis koosneda varem olemas olnud ehitistest. Müüride taga olnud ala puhastati ja sinna ehitati vahimeeste läbipääsud, et võimaldada müüri kiiret relvastamist.
Arvestades linna garnisoni suhteliselt väikest suurust on müüri tegelik efektiivsus vaieldav. Rooma ihukaitseväelaste (vägi koosnes kahest osast: cohortes urbanae ja vigiles) kombineeritud jõud olid kokku vaid ligikaudu 25 000 meest, mis oli liiga vähe, et kogu müüri piisavalt hästi kaitsta. Ent müüri sõjaline mõte ei seisnudki kauakestvale piiramisele vastu pidamises. Seda seetõttu, et barbarite ebapiisava varustatuse tõttu ei olnud tavaline, et viimaste armeed linnasid piirasid. Selle asemel viisid nad läbi kiireid ründeretkesid kehvasti kaitstud sihtmärkide pihta ja sellise taktika vastu oli müür piisav takistus.
Keiser Maxentius (valitses 306–312), kes täiustas ka müüri vahitorne, lasi müüri kõrgust kahekordistada. Müüre ja väravaid täiustati veel ka aastal 401 keiser Honoriuse valitsemisajal ja sel ajal liideti linna kaitsesüsteemidega ka teiselpool Tiberi jõge asunud Hadrianuse mausoleum.
Aurelianuse müürid olid Rooma linna kaitsmisel olulised kuni 1870. aasta 20. septembrini, mil Itaalia kuningriigi Bersaglieri armeekorpus müürist Porta Pia värava lähedal läbi murdis ja Rooma vallutas. Lisaks märkisid müürid ka Rooma linna piiri kuni 19. sajandini välja; kuni selle ajani oli täis ehitatud vaid müüriga piiratud alasid.
Suuresti tänu sellele, et müüre kasutati Rooma peamise kaitserajatisena kuni 19. sajandini, on need märkimisväärselt hästi säilinud (kuigi mõned osad müürist lammutati keskajal). Tänaseni säilinud osad on aga kas pooleldi varemetes või osaliselt taastatud. Porta San Sebastiano värava lähedal asuv muuseum Museo delle Mura tutvustab müüri ehitust ja seda, kuidas selle kaitsesüsteemid töötasid. Müüri kõige paremini säilinud osad on: Muro Tortost (Villa Borghese) Corso d'Italia kaudu Castro Pretorioni; Porta San Giovanni väravast Porta Ardeatina väravani; Porta Ostiense väravast Tiberi jõeni ja Porta San Pancrazio värava ümbrus.
Müüri väravate (porte) loetelu põhjapoolseimast alustades ja päripäeva liikudes:
Trastevere piirkonnas olevad väravad (alates kõige lõunapoolsemast ja päripäeva):
